2010. aastal suurenes mahemaa pind võrreldes 2009. aastaga 19%, 121 815 hektarini, millest üleminekuaja oli läbinud 82 628 ha (68%). Mahepõllumajanduslikku taimekasvatust iseloomustab rohumaade suur osatähtsus, ligi 80%. Nii on see mitmetes riikides.

Teravilja kasvatati 2010. aastal 19 271 hektaril, sellest üleminekuaja läbinud maal 11 152 hektaril. Teravilja pind on viie aastaga (võrreldes 2005. a) suurenenud 2,8 korda. Teravilja kasvatab 612 ettevõtet. Kõige rohkem kasvatatakse kaera (umbes pool teraviljade pinnast), mis läheb põhiliselt loomasöödaks. Laieneb toiduteravilja kasvatamine. Teraviljadest kasvab nõudlus nt speltanisu järele, seda kasvatati 276 hektaril (sh ülemineku läbinud 244 ha).

Ligi 25 korda on võrreldes 2005. aastaga suurenenud tehniliste kultuuride (eelkõige rapsi) kasvupind. Tuleb aga arvestada, et tehnilisi kultuure kasvatatakse ikka veel vähe, nende pind oli 2010. aastal 1920 ha, sh üleminekuaja läbinud 741 ha.

Kuigi maheköögivilja pind suurenes viimase aastaga 40 ha (2010. a kokku 103 ha /sh üleminekuaja läbinud 70 ha), pole see ikka veel piisav ning praegune kvaliteetse toodangu maht ja valik nõudlust rahuldada ei suuda. Oma osa etendavad siin maheköögivilja väike saagikus ja rohke käsitsitöö. Kartuli pind on võrreldes 2005. aastaga isegi mõnevõrra vähenenud.

Viljapuuaedades on valdavalt õunapuud (314 ha /231 ha), pisut on ka ploome, pirne ja kirsse. Marjakultuuridest väärib eraldi nimetamist astelpaju, mida kasvatatakse võrreldes teiste marjadega suurel pinnal (559 ha /492 ha). Levinumad on veel must sõstar (88 ha/73 ha), vaarikas (27 ha/23 ha) ja maasikas (23 ha/19 ha).

 Maitse- ja ravimtaimi, marju ja seeni korjatakse ka kontrollitud mitteharitavatelt aladelt. 2010. aastal oli 25 ettevõttel looduslikult kasvavate saaduste korjamise alasid 978 hektarit. Võrreldes 2005. aastaga on see pind kaheksa korda suurenenud.

Maheloomakasvatusega tegeleb ligi kaks kolmandikku mahetootjatest (848 tootjat). Kasvatatakse eelkõige lambaid (2010. a 42 464 looma, sh üleminekuaja läbinud 37 493) ja veiseid (25 174, sh üleminekuaja läbinud 19 608). Viimastel aastatel ongi laienenud just lamba- ja lihaveisekasvatus, teiste loomade arv on püsinud enam-vähem sama.

Väärib märkimist, et üle poole kõigist Eesti lammastest on peetud mahepõllumajanduslikult. Lambakasvatusega tegeles 317 ettevõtet, rohkem kui 100 lambaga ettevõtteid oli 2010. aastal 103. Kõige rohkem on mahelambaid Saaremaal (üle 9000) ja Valgamaal. Kõige suuremas lambakarjas oli 3592 looma.

Lihaveise ammlehmi pidas 396 tootjat. Rohkem kui 30 ammlehma oli 61 tootjal. Kõige suuremas karjas oli 381 ammlehma. Maakonniti oli kõige rohkem lihaveise ammlehmi Hiiumaal (2492), Valgamaa ja Võrumaal. Mahedalt peetavaid lihaveiseid oli 2010. aastal kokku 17 590.

Lüpsilehmi peeti 202 ettevõttes. Mahetootjate piimakarjad on enamasti väikesed. Suurimas karjas oli 307 lüpsilehma, veel kolmes karjas oli üle 100 lüpsilehma. Rohkem kui 30 lüpsilehmaga karju oli vaid 25. Nii piimakarja pidajate kui ka lüpsilehmade arv on viimastel aastatel püsinud samal tasemel. Maakonniti oli mahedalt peetavaid lüpsilehmi kõige rohkem Pärnumaal (690), Viljandimaal ja Saaremaal. Mitmed piimakarjakasvatajad on üle minemas lihaveisekasvatusele või lõpetavad üldse loomakasvatuse.

Teisi loomaliike kasvatatakse mahetootmises üsna vähe. Sead ja kodulinnud on veel enamasti omatarbeks, kuid on märgata, et huvi nende loomaliikide kasvatamise vastu on hakanud suurenema. Mahemune müüvad vaid üksikud tootjad, kuigi nõudlus nende järele on suur. Kahes suuremas munakanakasvatusettevõttes oli umbes 1200 ja 900 kana. Populaarsust kogub küülikukasvatus. Mahedalt peetavate küülikute arv oli 2010. a 927, millest üleminekuaja läbinuid oli 472.

Mesilasperede arv suurenes pisut võrreldes eelmise aastaga, kuid mahemesinike arv vähenes kahe võrra. 18 mesinikul oli kokku 514 mesilasperet, suurim mesilasperede arv ühes ettevõttes oli 95.

Hiiumaa 2011. a mahetalude kaart valmis osana Merli Jürisoo Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži 2011. a lõputööst „Maheloomakasvatuse perspektiivid ning mõju keskkonnale Hiiumaa näitel“.

Ootame ettepanekuid, täiendusi ning parandusi elektronaadressile merlijyrisoo[A]gmail.com.