Hiljutine varasem maaelublogi postitus tõdes, et on elementaarne, et avaliku rahaga ei tohi toetada otsest keskkonna hävitamist. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raamistikku jõudis see mõte küll suhteliselt hilja, arvestades, et tegu on ühe vanima ühise poliitikaga, kuid on tänaseks siiski kindlalt juurdunud. Selleks seati juba aastaid tagasi sisse nõuetele vastavuse põhimõte. Nõuded jagunevad headeks põllumajandus- ja keskkonnatingimusteks (HPK, kasutusel ka inglise keelne lühend GAEC) ning EL seadusandlusega otseselt seotud kohustuslikeks majandamisnõueteks (KM, ingl. k. lühend SMR). Nõuete rikkumise korral vähendatakse toetusi, erandjuhtumil võidakse väljamaksetest ka täielikult keelduda.

ÜPP 2013. aasta reformiga seati sisse praegu kehtivad reeglid, sealhulgas lisati otsetoetuste paketti “Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus” ehk nn. rohestamine - püsirohumaade säilitamine, põllukultuuride mitmekesistamine ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga alad. Paraku ei ole rohestamine loodetud keskkonnakasu toonud, sest juba algusest peale Euroopa Komisjoni poolt puudulikult sõnastatud nõuded muutusid edasise menetluse käigus praktiliselt mõttetuks.

Käimasoleva reformiga muudetakse nõuetele vastavus eeldatavalt tingimuslikkuseks ja integreeritakse sinna ka osa senisest rohestamisest. Tingimuslikkuse (ingl. k. conditionality) täpsemad reeglid saavad tõenäoliselt olema senisest enam liikmesriigi kujundada. Tuleb sõnastada nõuded, mis on otsetoetuste (ÜPP 1. sammas) ja pindalaga seotud maaelu arengu (ÜPP 2. sammas) taotlejatele kohustuslikud. Nende nõuete vastu eksimine toob endaga kaasa toetuste vähendamise ja vaid erandina nende täieliku kinnipidamise. Seega on nimetus „tingimuslikkus” mõnevõrra tinglik.

Loe edasi ELF Maaelublogi