Tänapäeval ei kujuta enam keegi ette tavatootmist ilma pestitsiidide ja sünteetiliste väetisteta. Mahetootja peab aga ilma sünteetiliselt toodetud taimekaitsevahendite ja väetisteta toime tulema. On see võimalik?

Kui tahame köögiviljapõllult head saaki saada, peame looma taimede kasvuks igati soodsad tingimused. See tähendab, et taimedel peab olema piisavalt toitaineid, mullas piisavalt niiskust, valgust ja soojust.

Teatavasti on mitmed Eestis enamkasvatatavad köögiviljakultuurid suure toitainete nõudlusega. Vaesel ja põuakartlikul mullal kasvab kesine saak. Vajadusel tuleb teha ka haiguste või kahjuritõrjet.

Kui suudame luua kasvatatavatele köögiviljadele vajalikud tingimused, ei ole sisulist vahet, kas kasvatame neid tava- või maheviljeluse tingimustes. Tavaviljeluses on eesmärk saada, ja saadaksegi, suuri saake, maheviljeluses ei ole see ainus ja peamine eesmärk.

Tavaviljeluses on kindlasti kergem kiiresti toime tulla toitainetepuuduse likvideerimisega, samuti kahjurite või haiguste ennetamise ja tõrjumisega. Maheviljeluses võib samade probleemide lahendamine olla niisama edukas kui tavaviljeluses, kuid nõuab suuremat tähelepanu, suuremaid teadmisi ja oskusi ning edu tagab ainult pidev, asjatundlik ja süstemaatiline töö. Maheviljeleja peab looduses toimivaid protsesse väga hästi tundma, et neid oma tegevusega toetades edu saavutada.

Toitained, mida mahetootja mulda lisab, sh kasvusubstraat, on loodusliku päritoluga, see tähendab looduses toimuvate protsesside käigus loodud (kompostid, sõnnik, kõdusõnnik, haljasväetised jt). Seetõttu võiks mahetootmist tinglikult nimetada ka looduslikuks või looduslähedaseks viljeluseks, mille puhul on saagitootmine kooskõlas ökosüsteemis toimivate protsessidega ja tagab looduses igakülgse tasakaalu säilimise.

Loe edasi porgandi, kaalika ja tomati katsete tulemustest: www.pikk.ee, 16.11.2011