Peaminister ei pea põllumajanduse rohestamist aktuaalseks

Sain just Lõuna-Eesti toiduvõrgustikust kätte oma köögiviljakasti. Kodumaised kartulid, porgandid, peet, kapsas, kõrvits ja lehtsalat. Tean, et nende põldude vahel, kus kasvasid mu köögiviljad, elab ka mitmeid looduslikke liike, kes on ühel või teisel moel põllumehele kasulikud. Tean, et rukkipõllul, millelt pärineb minu koduleiva maherukis, kasvavad rukkililled ja pesitsevad lõokesed. Jah, ma tahan süüa sellist toitu, mille tootmisel on arvestatud ka lillede ja lindudega. Aga ma tean ka, et need lilled ja linnud saavad siin Eestimaal elada vaid sellepärast, et sellel maal elavad inimesed üldse talusid peavad ja toitu kasvatavad.

Lääne-Euroopas on tänapäeval jõutud põllumajanduse intensiivistamisega sinnamaale, et põllu kohal ei lenda kiivitajaid ja lõokesi, tolmeldajaid jääb aina vähemaks ja mitmed tavalised põllulilled on välja surnud. Meil siin Eestis ei ole asjad nii halvad, aga kahjuks liigume meiegi sinnapoole. Õnneks on meil alles veel palju neid väärtusi, mis mujal kadunud. Looduse taastamine on oluliselt kulukam kui säilitamine.

Ootused põllumajandusele Mitmekesine tootmine tähendab ka mitmekesisemat loodust, ent mida Eesti inimesed põllumajanduselt tegelikult ootavad? Kas meie soov on iga hinna eest toota maailmaturule odavat piimapulbrit ja rapsi või on meil põllumajanduspoliitika arendamisel muidki eesmärke, näiteks kohaliku köögivilja ja liha kättesaadavus, maaelu mitmekesisus ja looduskeskkonna säilimine?