Kristina Traks

Ööbiku ürditalu põldudel Läti piiri ääres Mustjõe ääres kasvab kümneid sorte tee- ja ravimtaimi. Viis aastat vana ettevõtte eestvedaja Inge Põder-Männiste ütleb, et maarohuteedega tegelemine osutus tema elus ühel hetkel lihtsalt loomulikuks jätkuks. 

Hästi tundis taimi ja oskas neid maitsvaks teeks kokku segada juba Inge ema, kes siitsamast Mustjõe lähedastest metsadest ja põldudelt igal aastal hulga teematerjali kokku kogus ja seda talveks kuivatas. Alati oli kodus piparmünti, raudrohtu, nurmenukku, köömneid, mis kodu juures mäeveerel looduslikult kasvasid, tehti kaseleheteed.

Et teeasjandusest võiks saada töö ja sissetulek, tundis Inge ära viis aastat tagasi. Enne seda oli ta palgatööl raamatupidajana, viimati Valga Põllumeeste Liidus. „Tervis hakkas istuva töö tõttu käest ära minema ja tundsin, et ei saa enam niimoodi jätkata. Siis tulingi töölt ära, olin aasta otsa töötu ja tegin plaane ning turgutasin tervist. Olen väga isetervendamise usku ja usun ka maarohuteede väesse. Ühel hetkel plahvatas, et miks mitte teesid hakata müüma – siin Mustjõe ääres on ju suurepärane paik mahedate ürtide ja teetaimede kasvatamiseks. Siin on väga puhas loodus ning eriliselt kuiv kliima,” räägib Inge. „Seda enam, et põllumeeste liidus töötades oli palju juttu toetustest, mida kõik said. Millalgi ütleski meie juhataja, et vaatame järele, kas sinugi maad on PRIA toetusaluste maade kirjas. Olidki. Naabrimees oli need vist üles andnud.”

Loe edasi: maaelu.postimees.ee; 10.07.2016