Britt Rosen

Kalamatsit, vana hiiepaika Järvamaal, mainis juba Läti Henrik oma «Liivimaa kroonikas». Nüüd tehakse seal väikeses talumeiereis Eesti parimat mahetoodet, kitsepiima toorjuustu soolvees.

Tüdrukud on seal, viipab Kalamatsi talumeierei perenaine Aita Mets moodsa hõbedakarva meierei ukselt karjakopli poole, kui Esna külast mööda kitsast ja käänulist metsateed tiheda kuusiku ning heinamaa piirile oleme jõudnud. 

«Tüdrukud?» imestame fotograafiga. Jah, nõnda kutsub ta oma Rootsi maatõugu kitsesid, kes heinamaal värsket rohtu krõmpsutavad. Teinekord söövad ka muud, näiteks oksi või seeni, kui koplist kätte saavad. Isegi jopehõlm ja sallisiil lähevad esimese hooga kaubaks, näeme, kui oleme talukalossid jalga pannud ja heinamaal kitsedega tutvust sõlmime.

Esimesed pool minutit vaatab viiskümmend viis silmapaari meid vägagi kahtlustavalt. Siis võidab uudishimu ja kitsekari koguneb tihkelt meie ümber. Mõni hüppab nõudlikult üles ja naksab varrukast, teine nühib sarvenukkidega pead vastu külalist ja nurub sügamist, kolmas lihtsalt vaatab otsa ja imestab uut inimeseelukat nähes häälekalt määgides.

Loe edasi: www.naine24.ee, 30.09.2012