Ene Kallas

Beežid nudipäised lehmad tõstsid pea ja silmitsesid mõtlikult sinist autot, kui mööda kitsast maateed Uustla tallu vurasin. Ainult korraks, sest rohi näis huvitavam kui ulguvõõras, kellega neil asja polnud. Traktori rataste alt tõusis tolmupilv, kui masin põldu kündis. Kevad on käes, taevas sinisem ja rohi rohelisem kui veel paar päeva tagasi.

Kena pastoraalne pildike, mis? Kui sinna lisada eri värvi silmadega borderkolli Pepe, kes muuseas toob perenaise uhkuseks hulganisti auhindu koju, ja lapsevanker uuema moega maja ees ehk märk elu jätkumisest, on see lausa idülliline. Niisugune, nagu elu maal võiks välja näha. Koos uus ja vana, eakas ja noor, arvukad lisahooned taluhoovis kõrgumas.

Liia Sooäär kasvatab Eesti maakarja. Maakarja veiseid, ning andis aastaid piima müüki kilomeetri-paari kaugusel asuvasse Saksa poodi. Küllap paljud omakandi ja poodi juhtuvad inimesed tunnevad sest puudust. Miks andis, mitte annab?

Loe edasi: majandus24.postimees.ee, 24.06.2015