• Mahepõllumajandus Eestis 2008 / Organic farming in Estonia 2008
• Mahepõllumajandus Eestis 2009 / Organic farming in Estonia 2009
• Mahepõllumajandus Eestis 2010 / Organic farming in Estonia 2010
• Mahepõllumajandus Eestis 2011 / Organic farming in Estonia 2011
  
  

Eestis sai mahepõllumajandus alguse Eesti Biodünaamika Ühingu (EBÜ) moodustamisega 1989. aastal. EBÜ töötas ülemaailmse mahepõllumajandusorganisatsiooni IFOAM standardite alusel välja Eesti esimesed ökoloogilise põllumajanduse standardid, võttis kasutusele kaubamärgi ÖKO ning hakkas tootjaid kontrollima. 1992. a asutati piirkondlik organisatsioon Kagu-Eesti Bios, kes hiljem tegutses ka kontrollorganisatsioonina. 90-ndate alguses loodi ka mitu maakondlikku mahetootjate organisatsiooni (Saare-, Lääne- ja Viljandimaal).
Üheksakümnendate keskel mahepõllumajanduse areng mõnevõrra vaibus.

Uue tõusu alguseks saab lugeda aastat 1997, kui võeti vastu esimene mahepõllumajanduse seadus. Aktiivselt hakkas mahepõllumajanduse valdkonnas tegutsema Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, kes korraldab koolitusi, annab välja infomaterjale ja viib ellu arendusprojekte. 2000. a asutati Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, kes tegeleb samuti aktiivselt mahepõllumajanduse edendamisega.

2000. aastal loodi Põllumajandusministeeriumis keskkonnabüroo, kes vastutas ka mahepõllumajanduse valdkonna eest. 2004. aastast alates tegeleb selle valdkonnaga taimetervise osakonna mahepõllumajanduse büroo.

2003. aastal loodi esimene ja seni ainus mahetootjate ühistu TÜ Eesti Maheliha. Nagu nimigi ütleb, oli ühistu esialgne eesmärk tuua turule kodumaine maheliha. See eesmärk saavutati alles 2008. aastal. Töö käigus ühistu visioon laienes, tegelema hakati ka teiste tootegruppidega (teravili, köögi- ja puuvili, piim) ning ligi 100 liikmega ühistu nimi on nüüd TÜ Eesti Mahe.
Viimastel aastatel on loodud mitu uut kohalikku tootjaorganisatsiooni (Saare-, Hiiu-, Harju- ja Pärnumaal).
2006. aasta juulis asutasid aktiivselt tegutsevad maheorganisatsioonid Mahepõllumajanduse Koostöökogu, kelle eesmärk on ühiselt seista mahepõllumajanduse hea käekäigu eest. Asutajaliikmed on MTÜ Eesti Biodünaamika Ühing, TÜ Eesti Maheliha, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, MTÜ Harju Mahetootjate Ühing, MTÜ Hiiumahe, MTÜ Läänemaa Mahetootjate Selts, MTÜ Saare Mahe ja MTÜ Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. 2007. aastal lisandus koostöökogusse vastasutatud organisatsioon MTÜ Pärnu Mahe. 2009. aastal lisandusid SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus ja TÜ Lõuna-Eesti toiduvõrgustik, 2011. aastal MTÜ Virumaa Mahetootjad.

Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus ja Eesti Biodünaamika Ühing kuuluvad ka ülemaailmsesse mahepõllumajandusorganisatsiooni IFOAM.

Infot mahepõllumajanduse kohta saab mitmest allikast. Põllumajandusministeeriumi ja Euroopa Liidu toetusel on ilmunud mahetootmise ja -turustamise trükiseid, koostajateks peamiselt Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus ja Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. Neist viimane annab 1996. aastast välja ajakirja „Mahepõllumajanduse leht“, mida on viimastel aastatel toetanud Põllumajandusministeerium.

Mahetootjatele pakutakse tasuta koolitusi. Neil, kes taotlevad mahetoetust, on koolitusel osalemine kohustuslik.
Tootjad saavad pöörduda ka mahenõustajate poole, töötlemisnõustajaid kahjuks pole.

Mahetootmise teadusuuringuid on Eestis tehtud üsna vähe. Sellega on peamiselt tegelenud Põllumajandusuuringute Keskus, Eesti Maaülikool (sh Polli Aiandusuuringute Keskus), Jõgeva Sordiaretuse Instituut ja Eesti Maaviljeluse Instituut.

Mahetootmine on laienenud tempokalt, üks põhjusi on alates 2000. aastast makstav mahepõllumajandusliku tootmise toetus. 2011. aastal oli mahepõllumajandusliku maa pindala 134 057 hektarit (ligi 14% kogu põllumajandusmaast) ning mahetootjaid 1431. Lisaks oli kontrollitud ligi 1040 ha looduslikke korjealasid.

Maheettevõtted on aasta-aastalt suurenenud, nende keskmine mahepõllumajandusmaa pind on 94 hektarit. Kuue Eesti suurima maheettevõtte pindala ulatub üle 1000 ha. Mahetootjate arvu poolest on esikohal Võrumaa, mahemaa
pindala poolest aga Saaremaa. Mahetootmine on levinum veel Tartu-, Viljandi-, Pärnu-, Rapla- ja Läänemaal. Kõige suurem on mahepõllumajandusmaa osakaal Hiiumaal, kus see moodustab kogu põllumajandusmaast ligi kaks kolmandikku.

Mahetöötlemise ja -turustamise areng olnud suhteliselt tagasihoidlik. 2011. aasta lõpus oli mahepõllumajanduse registris 127 töötlejat, pakendajat, ladustajat ja turustajat.

Mahetooted jõuavad ostjateni peamiselt ökopoodide ja otsemüügi kaudu, järjest rohkem leiab mahetooteid ka tavapoodidest. Tarbijate huvi mahetoitu osta on viimasel paaril aastal tunduvalt suurenenud, seda ka majanduslanguse tingimustes. Loodetavasti jõuab mahetoit töötlemise ja turustamine arenedes lähiaastatel kõigi soovijateni. Selline on ka 2007. aastal kinnitatud Eesti mahepõllumajanduse arengukava põhieesmärk.