# #

Mahetoit ja tervis

Kas mahetoit on tervislikum? Selle küsimuse üle on pikalt vaieldud. Paraku ei ole võimalik üheselt öelda, et igasugune mahetoit on alati kõigi parameetrite poolest tavatoidust kasulikum. Teaduskatseid pole veel kuigi palju, tooteid on raske võrrelda ja raske on ka välja selgitada, milline konkreetne tegur just toidu erinevust mõjutab. Ka mahesaadused võivad omavahel märkimisväärselt erineda.

 

Tasapisi koguneb aga järjest rohkem tõendeid selle kohta, et lisaks mahetootmise keskkonnasõbralikkusele on mahepõllumajandussaadused osutunud tavatoodetest tervislikumaks.

 

Teadusuuringute pagas kasvab aja jooksul suuremaks. Allpool leiate valiku uuringutest koos viidetega. Head lugemist!

Mahetoit: loomulik ja kasulik

Eesti Maaülikoolis analüüsiti 2011. aastal rohkem kui 150 maailmas tehtud mahe- ja tavatoidu kvaliteeti võrdlevat teadusuuringut ning koostati selle põhjal ülevaatlik aruanne „Quality of Organic vs Conventional Food and Effects on Health".

Raportis

  • antakse ülevaade mahe- ja tavatoidu (taimsete ja loomsete produktide) võrdlusest;
  • analüüsitakse inim- ja loomkatsete tulemusi - kuidas mahe- ja tavatoit on mõjutanud inimese ja loomade tervist;
  • antakse ülevaade toidus olevatest ainetest (toidu intensiivsest tootmisest tulenevad kemikaalide jäägid, toidu töötlemisel lisatavad ained jm), mis võivad olla kahjulikud inimese tervisele ning põhjustada või kaasa aidata ülekaalulisuse tekkimisele.


Raport
"Quality of Organic vs Conventional Food and Effects on Health"

Eestikeelne lühikokkuvõte "Mahetoit: loomulik ja kasulik"


Analüüs tehti Innovation for Welfare alaprojekti PICKFIBER raames. Projekti kaasrahastajaks oli Euroopa Regionaalarengufond (ERDF) INTERREG IVC programmi kaudu.

Lisainfo: Darja Matt, darja.matt@emu.ee

   

Ülevaade teadusuuringutest mahetoidu tervisemõjude kohta

Teadusuuringuid on pemiselt kahte tüüpi: ühed, milles uuritakse toodete toiteväärtust ja teised, kus uuritakse toodete mõju elusorganismide tervisele.

M. Huberi ja L. Van der Vijveri andmetel on mahe- ja tavatoodete toiteväärtust võrdlevaid uuringuid avaldatud üle saja. Üldiselt võib öelda, et mahetoodetes on C-vitamiini 5-90% rohkem ja mahepiimatoodetes tervislikke rasvhappeid (nt CLA, omega-3) 10-60% rohkem. Mahesaadustes leidub 10-50% rohkem sekundaarseid metaboliite (nt flavonoidid, polüfenoolid, glükosinolaadid). Kuivainet on mahetoodetes kuni 20% rohkem. Pestitsiidi- ja antibiootikumijääke on mahetoodetes selgelt vähem, nagu ka antibiootikumiresistentseid baktereid. Maheteravilja valgusisaldus on 10-12% väiksem kui tavaviljades, mükotoksiine esineb võrdselt nii mahe- kui ka tavaviljas. Nitraate on vähem mahetoodetes.

 

Mida tähendavad need tulemused meie tervisele? Hüpoteese on palju ja neid vaadatakse üsna tihti üle. Kas keha omandab alati kõik toitained, mida ta saab? Ja kui omandab, siis milline on nende bioloogiline mõju? Kindlasti on vaja rohkem erinevaid uuringuid. Teada on in vitro uuringuid, mille kohaselt mahemaasikaekstrakt pidurdab rohkem vähirakkude arengut kui tavamaasikaekstrakt (Olsson, 2006), mitme maheaedvilja mahl aitab paremini taastada bakteri DNA-d kui tavamahlad (Ren, 2001). Loomkatsed viitavad sellele, et mahesööt võib muuta loomad viljakamaks (Staiger, 1988), vähendada nende kaalu ja rasvasisaldust (Lauridsen, 2007). Ühes uuringus anti seitsmeteistkümnele nunnale kuu aega biodünaamilist toitu (Karin Huber, 2006) ning tuvastati, et nunnade füsioloogilised ja psühholoogilised parameetrid paranesid. Tegemist ei olnud küll pimekatsega. Üle-Euroopalises uurimuses „Parsifal“ (Alfven, 2005) leiti, et antroposoofilist elustiili harrastavatel lastel, kes sõid mahe- ja biodünaamilist toitu, oli ekseemide ja allergiate esinemine 30% väiksem kui võrdlusrühma lastel. Samuti oli väiksem laste kehamassiindeks. „Koala“ uurimuses, kus vaadeldi pea 3000 ema ja last, leiti, et mahepiimatooteid tarbivate emade rinnapiim sisaldas rohkem konjugeeritud linoolhapet (CLA-d) (Rist, 2007). Kaheaastaseid lapsi uurides tuvastasid teadlased, et >90% mahepiimatooteid tarbivatel lastel oli ekseemide esinemise sagedus 30% väiksem (Kummeling, 2008).

 

Machteld Huber, Lucy van de Vijver
Louis Bolki Instituut, Holland, Tervishoiu- ja toiduosakond
www.organicfqhresearch.org/downloads/newsletter/fqh_news_march2009.pdf

Kokkuvõte mahetoidu potentsiaalsetest eelistest

Kokkuvõttes analüüsitakse mahe- ja tavatoitu võrdlevate uuringute tulemusi toiduohutuse, toidu kvaliteedi ja loomade heaolu seisukohast.

 

Toiduohutus

Biotsiidide ja veterinaarravimite jääkide poolest on mahetoit meie toiduturul kõige ohutum toit. Bioloogiliste riskidega, nagu nt mükotoksiinid taimses ja patogeenid loomses toidus, ei ole asi nii üheselt selge. 2007. a avaldatud võrdlus, milles analüüsiti 24 tava- ja mahetoidu paari, oli tavaproovides mükotoksiine 50% sagedamini ja nende tase oli keskeltläbi kaks korda kõrgem. Seda seletatakse komposti ja haljasväetise kasutamisega, mis mitmekesistab mullaelustikku, vähendades võimalust, et üks liik hakkab domineerima, samuti faktiga, et rohke lämmastiku ja fungitsiidide kasutamine suurendab mükotoksiinide saaste tekkimise võimalusi (Benbrook 2005).

Sama autori (Benbrook, 2006) teadusartiklite ülevaade väidab, et mahemeetodid võivad vähendada Escherichia coli esinemist. Artiklid näitavad seost sööda ja E. Coli 0157 poolt loomade seedetrakti koloniseerimise vahel. Kui loomadele antakse teraviljadel põhinevat kõrge energeetilise väärtusega sööta, muutub nende seedetrakti pH tase E. Coli 0157 jaoks soodsamaks. Maheloomadele antakse peamiselt koresööta ja vähe teravilja. Lisaks vähendab sõnniku kompostimine patogeenide leviku võimalust, mahepõllu mullas väheneb E. Coli arv suhteliselt kiiresti, mida võib seletada mikroorganismide kõrgema aktiivsusega.

Ajakirjas The Veterinary Record avaldatud uuring Salmonella esinemise kohta Inglismaa kanalates näitas, et puuris peetavate kanadega farmides võetud proovidest olid 23,4% Salmonella suhtes positiivsed, vabapidamisel kanalates oli see protsent 6,5 ja mahekanalates 4,4 (Survey 2007). Teine mahe- ja tavakanade pidamist võrdlev uurimus ei avastanud erinevusi Campylobacter esinemises, kuid avastas oluliselt kõrgema antimikroobse resistentsuse taseme ja mitme ravimi resistentsuse tavakanadelt võetud proovides (Taradon Luangtonkum et al. 2006).

Kokkuvõtteks võib öelda, et patogeenidega saastumise risk võib mahepõllumajanduslikke võtteid kasutades väheneda, kuid seda ei saa siiski välistada. Üldiselt aitab riski maandada heade hügieenitavade järgmine, mis ei ole otseselt seotud tootmistüübiga.

Viimastel aastatel on mahetoidule tekkinud uus saasteallikas: GMOd. ELis kehtivate standardite järgi ei pea ei tava- ega mahetoitu GMO-sid sisaldavana märgistama kui saastemäär on alla 0,9% ja saastumine juhuslik või tehniliselt vältimatu.

 

Toidu kvaliteet

Lisaks ohutusele on oluline ka toidu kvaliteet, mille moodustavad tervislikud ühendid ja sekundaarsed metaboliidid taimses ning rasvhapped loomses toidus. Viimastel kümnenditel on ilmunud mitmeid teadusuuringuid, milles on võrreldud tava- ja mahetoodete toiteväärtust. Leitud erinevused on küllaltki väikesed, kuid siiski võib välja tuua levinumaid trende ja viiteid.

Vijver & Huber (2007) andmetel sisaldavad mahepiimatooted suuremal hulgal tervislikke rasvhappeid (omega 3 ja CLA), suurelehelised maheaedviljad sisaldavad rohkem C-vitamiini, mahepuuviljad ja -aedviljad sisaldvad rohkem antioksüdante, mahetervilja valgud on kõrgema kvaliteediga ning mahetoodete kuivaine sisaldus on suurem, mistõttu ühes toiduportsjonis on rohkeem toitaineid.

California Davise Ülikoolis tehti 10-aastane võrdlev katse mahe- ja tavatomatitega (Mitchell et al. 2007). Peamine leid oli mahetomatite oluliselt suurem (ja ajas järjest suurenev) flavonoidide hulk, kusjuures see ei olnud seotud mitte ainult orgaanilise aine koguse suurenemisega mullas, vaid ka väiksema sõnnikuga väetamisega. Keskmine saagikus oli tomatitel sama, kuid mahetomatitel oli saagikus stabiilsem.

Mahepiimatoodete puhul on palju andmeid selle kohta, et nad sisaldavad rohkem tervislikke rasvhappeid kui tavatooted ning see on seotud erinevusega söödas (Jahreis et al. 2001; Bergamo et al. 2005; Eichinger 2006; Slots et al. 2006). 

 

Mõju loomadele

Kuna toitu tehakse selleks, et seda süüa, peaks toidu mõju tervisele olema üsna suure tähelepanu all. On kindlaks tehtud, et sööt, mis on oma toiteväärtuselt võrdne, kuid on kasvatatud erinevalt, võib mõjutada katseloomi väga olulisel määral. Sööda eelistamise katsetes, milles on võrreldud loomade eelistusi mahe- ja tavasöötade osas rottidel, hiirtel, tibudel ja küülikutel, eelistavad loomad selgelt mahesööta (Pfeiffer 1931, Edelmüller 1984, Plochberger 1989, Plochberger & Velimirov 1992, Velimirov 2002 ja 2003). Pikaajalist mõju on uuritud mitmetes söötmiskatsetes mitmel põlvkonna laborirottidel (Velimirov et al. 1992; Lauridson et al. 2007; Baranska et al. 2007), küülikutel (Edelmüller 1984) ning tibudel (Plochberger 1989; Huber et al. editor 2007). Katste tulemused näitavad läbivalt, et loomad tunnevad ennast mahesöödal paremini. Kõige huvitavamate tulemuste seas võib nimetada mahetoiduga söödetud loomade märkimisväärselt suuremat järglaste ellujäämise protsenti ja paremat immuunsusreaktsiooni.

 

Williams peab (2002) ebatõenäoliseks, et väikesed erinevused mahe- ja tavatoidu toiteväärtuses võiksid põhjustada suuri mõjuerinevusi. Tänapäeval pole veel selget vastust küsimusele kas toidu koostisosade analüüsimine on piisav selleks, et näidata toidu kvaliteeti? Toitu võib näha nii omaette asetseva bioloogilise süsteemina kui ka osana põllumajanduslikest süsteemidest. On välja töötatud mitmeid kvaliteedihindamise meetodeid, et määratleda toidu kvaliteeti põhjalikumalt lähtuvalt teesist: tervik on rohkem kui selle osade summa. Seejuures keskendutakse organismide sünergilistele mõjudele, elujõule ja mittelineaarsetele interaktsioonidele, mis iseloomustavad bioloogilisi süsteeme. Oma osa toidu kvaliteedi määramisel võivad etendada nii toidueelistuse katsed kui ka söötmiskatsed, aga ka sellised meetodid, nagu biofotoonmõõtmine, bioelektriline analüüs jpm.

 

Alberta Velimirov, FiBL Austria
www.organicfqhresearch.org/downloads/newsletter/fqhnewsletternovember2008.pdf

Ülevaade mahepõllumajanduslikult kasvatatud toidu toiteväärtusest

Ülevaade sisaldab 283 viidet artiklitele, konverentsidel esitatud uurimustele, raportitele ja raamatutele, mis on avaldatud 2000-2008. Tsiteeritud tööd keskenduvad peamiselt mahepõllumajanduslikult toodetud toidu toiteväärtusele: vitamiini- ja mineraalisisaldus, fütokemikaalid, rasvhapped ja seotud keemilised ühendid.

 

Mary V. Gold, Alternative Farming Systems Information Center

http://www.nal.usda.gov/afsic/pubs/srb0802.shtml

 

Tarbijale